Vaprus

Vaprus (ka kuraas, uljus, südikus) on inimese valik ja valmisolek astuda vastu piinale, valule, ohule, ebakindlusele või hirmutamisele.

Eesti keeles peetakse vaprust ärplevaks julguseks^[1], inimene on julge, et teiste hulgast silma paista, ta on julge kellegi teise jaoks. Samuti kutsutakse julgust sõjaolukorras pigem vapruseks kui julguseks^[2]. Sõdur teab, millele ta vastu läheb, julge inimene tihtipeale ei tea, mis teda ootab.

Mõnedes kultuurides on meelekindlus umbes sama tähendusega kui vaprus. Lääne traditsioonis on  vaprusest rääkinud erinevad filosoofid nagu Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquinas ja Kierkegaard; Ida traditsioonis on vaprusest avaldanud mõtteid Tao Te Ching. Viimasel ajal^[millal?] on vaprust uuritud ka psühholoogias.