Vastureformatsioon

Vastureformatsioon ehk katoliiklik reformatsioon oli katoliku kiriku reaktsioon protestantlikule reformatsioonile. Vastureformatsioon hõlmas nii teoloogilisi kui organisatsioonilisi küsimusi. Liikumine sai alguse 16. sajandi keskpaigas ja kestis 17. sajandi alguseni. Katoliiklik reformatsioon oli oluline ajajärk kiriku ajaloos, mis aitas kujundada tänapäeva katoliikliku identiteedi ja praktika.

Selle peamised eesmärgid olid vastuseis protestantismile ning kirikulõhe (laienemise) takistamine; kiriku sisemine reformimine sihiga parandada vaimuliku moraali ja distsipliini ning tugevdada katoliiklikku doktriini ja praktikat​; ja Rooma mõjuvõimu taastamine ja katoliku kiriku tugevdamine.^[1]