Victor III

Victor III
Sünninimi	Dauferio (Desiderius)
Valitsemisaja algus	24. mai 1086
Valitsemisaja lõpp	16. september 1087
Eelkäija	Gregorius VII
Järeltulija	Urbanus II
Sünnikuupäev	1026 või 1027
Sünnikoht	Benevento
Surmakuupäev	16. september 1087
Surmakoht	Monte Cassino klooster

Victor III (Dauferio, Dauferi, Daufario; mungana Desiderio da Montecassino, Desiderius; 1026 või 1027 – 16. september 1087) oli paavst 1086–1087. Ta oli 158. paavst ja 1058–1087 Monte Cassino kloostri 38. abt.

Dauferio sündis 1026 või 1027 Beneventos. Catholic Encyclopedia järgi oli ta pärit Benevento hertsogi suguvõsa ühest haruliinist ja oli pere ainus poeg, tema isa hukkus 1047 võitluses viikingitega. Teistel andmetel oli Dauferio isa hertsog Landolfo V, tema vennast Pandolfost sai 1012 Benevento kaasvalitseja ja 1033 hertsog (Pandolfo III).

Dauferio läks 20-aastaselt kloostrisse, lootes sel moel pääseda abiellumisest. Ta toodi kloostrist vägisi tagasi, kuid siis põgenes ta Cavasse ja võis varsti minna Benevento Santa Sofia benediktiini kloostrisse, võttes munganimeks Desiderius (Desiderio).

Desideriuse arvates polnud kloostrielu Beneventos piisavalt range, mistõttu ta läks Tremiti saarestikus asuvasse kloostrisse ja 1053 Majellasse. Ta vahendas 1053 Civitate lahingu järel läbirääkimisi paavst Leo IX ja viikingite vahel. 1055 kohtus ta Firenzes paavst Victor II-ga, kelle mõjutusel siirdus ta koos kahe mungaga Monte Cassino kloostrisse.

Desiderius määrati peatselt kloostri Capua konvendi etteotsa. 1057 sai Monte Cassino abt Stephanus IX nime all paavstiks, jäädes edasi abti ametisse. Stephanus IX haigestus peatselt ja nõudis uue järeltulija valimist, kelleks valiti Desiderius, kes ei asunud ametisse, kuna paavst tervenes ja saatis ta legaadina Konstantinoopolisse. Desiderius jõudis Barisse, kus ta kuulis paavsti surmast. 19. aprillil 1058 valiti ta Monte Cassino kloostri abtiks, jäädes sellesse ametisse 13. septembrini 1087. Ta nõudis enne surma, et uueks abtiks pidi saama kardinal Oderisio.

Desiderius kohtus 21. veebruaril 1059 Farfas Nicolaus II-ga, kellega ta reisis Osimosse. Nicolaus II nimetas ta 6. märtsil 1059 Santa Cecilia kardinalpreestriks ja paavstlikuks vikaariks Lõuna-Itaalias, tal oli voli määrata seal piiskoppe ning abte. Paavst tunnustas teda Monte Cassino kloostri abtina ja kinnitas 18. märtsil Monte Cassino kloostri privileegid.

Desiderius osales aprillis 1059 Roomas peetud Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord. Ta kirjutas mais 1059 kirja Amalfi vaimulikele, vahendas suvel 1059 Melfis läbirääkimisi Nicolaus II ja viikingite vahel, mis viisid rahulepingu sõlmimiseni. Ta viibis jaanuaris 1060 Firenzes ja juunis 1061 San Germano kloostris.

Nicolaus II surma järel 1061 tuli Desiderius koos Capua vürsti Richard Drengot'ga Rooma. Ta osales 6. mail 1065 toimunud Lateraani sinodil. 1069 siirdus ta Tremiti saarestikku. Paavst Aleksander II saatis ta legaadina Subiacosse. Desiderius võõrustas 1. oktoobril 1071 Monte Cassino kloostris Aleksander II-st, kes pühitses sisse kloostri uue kiriku.

Desiderius vahendas Gregorius VII ja Salerno vürsti Gisulfo II vahelisi läbirääkimisi ning juunis 1080 läbirääkimisi Gregorius VII ja Robert Guiscardi vahel. Ta osales 1. detsembril 1081 Dragonaras toimunud sinodil.

Desiderius külastas 1082 Albanos Saksa kuningat Heinrich IV-t. Ta üritas 1082 ja 1083 sõlmida rahulepingut Gregorius VII ja Heinrich IV vahel, kuid sattus Gregorius VII silmis ebasoosingusse. Ta läks 1084 koos Gregorius VII-ga Monte Cassino kloostrisse ja sealt Salernosse, kus ta viibis 1085 paavsti surivoodi juures. Ta vahendas 1085 Benevento peapiiskopi Roffredo I ja Salerno piiskopi Alfano I vahelist vaidlust.