 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Mai 2018) |
Viltimine on arvatavasti kõige vanem kanga valmistamise viis. Kuna vill on kergesti vormitav materjal, võimaldab viltimine sellest luua tasapinnalisi ja kolmemõõtmelisi esemeid, milles tegija "käekiri" on alati tajutav. Mõnus ja pehme vill on kaasahaarav materjal ning vilditud esemed alati omanäolised ja koduselt looduslähedased.[1]
Ammustest aegadest alates on paljud maailma rahvad vilti kasutanud mitmesugustel eesmärkidel.[2] Vildist saab riideesemeid teha, mütse ja vilte (saapaid, susse) vormida, eluaseme püstitada.[viide?]
Juba tuhandete aastate eest võtsid rändrahvad vanas Aasias vildi kasutusele nii kaunistuseks kui ka majapidamises. Telkide tegemiseks kasutatud vilt oli koguni 3–4 cm paks, kuid riietuses kasutati imeõhukest 0,1 cm paksust vilti.[2] Viltimisvõtted ja vilditud esemed levisid mugava valmistamise tõttu ühest kohast teise ja kinnistusid igal pool, kus vaid leidus viltimiseks sobivat taimset kiudu ja loomavilla. Viltimisvõtted eri ilmanurkades on suuresti sarnased, kuna seda tingivad juba villa omadused. Mehaaniline töö, soojus ja vesi tekitavad keemilise reaktsiooni, mille tulemus on tugev vilt.[1]
Vilti ei koota, vilt on üks vanemaid materjale, mille valmistamisel ei pea kasutama mingeid seostamismaterjale.[2] See tekib villakiudude haakumisel, sellest kangas pole ei lõime ega kude. Vildil on kõik villase eseme head omadused, see on elastne ja kergesti vormitav, kaitseb meid nii külma kui ka sooja eest.
Vanutamis- ja viltimistehnika on ka meie päevil paljudes tööstusharudes laialdaselt kasutusel: nii teedeehituses, majade soojustamisel, mööbli valmistamisel, riiete ja jalanõude tegemisel ning tarbe- ja kujutavas kunstis.[2]