Vismut

Vismut on keemiline element järjekorranumbriga 83^[1]. Ta kuulub keemiliste elementide perioodilisustabelis 15. rühma (perioodilisuse süsteemi vananenud lühivormi järgi kuulub ta V rühma peamise alarühma ehk VA rühma) ja on tabeli kuuendas perioodis. Selle elemendi aatommass on 208,98040(1) u. Seda tähistatakse sümboliga Bi (ladina keeles Bismuthum). See kuulub üleminekujärgsete metallide hulka. Vismut on tavalistes tingimustes roosaka varjundiga hõbedane läikiv metall. Atmosfäärirõhul esineb ta romboeedrilise kristallilise modifikatsioonina^[2].

Looduslikku vismutit, mida esindab üks isotoop ${\displaystyle {\ce {^{209}Bi}}}$, peeti pikka aega stabiilseks (mitte-radioaktiivseks) elemendiks, kuid 2003. aastal avastati eksperimentaalselt selle äärmiselt aeglane alfahajaotus. Kuni selle ajani peeti vismut-209 kõige raskemaks olemasolevatest stabiilsetest isotoopidest. Vismuti (${\displaystyle {\ce {^{209}Bi}}}$) poolväärtusaeg on (1,9 ± 0,2)⋅1019 aastat, mis on üheksa suurusjärku suurem kui Universumi vanus.

Omadustelt on vismut metall. Tema tihedus normaaltingimustel on 9,78 g/cm³ ja sulamistemperatuur on 271 Celsiuse kraadi. See on väga halva soojusjuhtivusega.

Vismuti kristallid on iseloomuliku nurgelise struktuuriga.

Metalli pinnakihile tekib hapnikuga reageerides vismutoksiidi (Bi₂O₃) kiht, mis näib valguse interferentsi tõttu värviline (struktuurne värvus).

Alates pliist ja vismutist on järgnevate keemiliste elementide aatomid radioaktiivsed, sest aatomituumade raadius osutub suuremaks kui tugeva vastastikmõju hästi töötav mõjuraadius. Nii muutub igas järgnevas elemendis üha valdavamaks elektromagnetiline vastastikmõju, mis tuuma prootoneid laiali püüab lükata, põhjustades raskemate tuumade suureneva radioaktiivsusega tuumade ebastabiilsuse ja väheneva poolestusaja. Kui liikuda perioodilisussüsteemis rauast ja niklist edasi raskemate tuumade poole, siis muutub iga järgmise aatomituuma seoseenergia ülaltoodud põhjustel aina nõrgemaks.

• 
  Oksiidikihiga kaetud vismuti kristall
• 
  Puhas vismut