Mustrid looduses

Mustrid looduses on nähtavad vormilised korrapärad, mida looduses leidub. Neid mustreid esineb erinevates nähtustes ja objektides ning need võivad olla matemaatiliselt modelleeritavad. Looduslike mustrite hulka kuuluvad sümmeetriad, puud, spiraalid, meandrid, lained, vahud, tesselatsioonid, praod ja triibud^[1]. Ka varased kreeka filosoofid Platon, Pythagoras ja Empedokles püüdsid seletada korrapärasusi looduses.

19. sajandil uuris Belgia füüsik Joseph Plateau seebikilesid, mille tulemusel sõnastas ta minimaalpinna mõiste. Saksa bioloog ja kunstnik Ernst Haeckel maalis sadu mereorganisme, et näidata nende sümmeetriat. Šoti bioloog D’Arcy Thompson oli loomade ja taimede kasvumustrite uurimise pioneer. Ta tõestas, et spiraalset kasvu saab seletada lihtsate valemitega. 20. sajandil ennustas Briti matemaatik Alan Turing morfogeneesi toimemehhanisme, mis põhjustavad loomadel täpilisi ja triibulisi mustreid. Ungari bioloog Aristid Lindenmayer ja prantsuse-ameerika matemaatik Benoit Mandelbrot näitasid, kuidas fraktalite matemaatika võib tekitada taimede kasvumustreid.

Looduslikke mustreid saab erinevatel tasanditel seletada nii matemaatika, füüsika kui ka keemia abil. Elusolenditel leiduvaid mustreid saab seletada ka loodusliku ja sugulise valikuga.