Tulbimaania

Hollandi tulbimaania aegne pamflett (1637)
Tulbisort 'Semper Augustus', mis sai kuulsaks tulbimaania ajal kõige kallimalt müüdud tulbisordina (anonüümne akvarell 17. sajandist)

Tulbimaania (ka tulbihullus; hollandi keeles tuntud kui tulpenmanie, tulpomanie, tulpenwoede, tulpengekte ja bollengekte) oli nähtus Hollandi kuldajastul 17. sajandi esimesel poolel, mil hiljuti Euroopas levima hakanud tulbisibulate hind kerkis erakordselt kõrgele ja seejärel langes järsult.

Tulbimaania tipus märtsis 1637. aastal oli ühe tulbisibula hind kohati üle kümne korra kõrgem oskustöölise aastapalgast. Üldiselt peetakse seda esimeseks ajaloos tekitatud majandusmulliks,[1] kuigi mõned uurijad on märkinud, et aastatel 16191622 aset leidnud üleeuroopaline müntide metallisisalduse vähendamine sõdade rahastamiseks (tuntud saksakeelse nimetuse Kipper und Wipper all) sisaldas samuti mullisarnaseid tunnuseid.[2] Mõnel pool kasutatakse nimetust "tulbimaania" nüüd metafooriliselt viitamaks igasugustele suurtele majandusmullidele, kus varade hind lahkneb nende omaväärtusest.[3]

Tulbimaaniat tutvustas laiemale avalikkusele oma 1841. aastal ilmunud raamatus "Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds" ("Erakordsed populaarsed eksiarvamused ja masside hullumeelsus") Briti ajakirjanik Charles Mackay. Tema andmetel pakuti tulbimaania tippajal ühe 'Semper Augustuse' tulbisibula eest 12 aakrit ehk 5 hektarit maad.[4] Mackay väitis, et paljud taoliselt investeerinud inimesed läksid hiljem hinnalanguse tõttu pankrotti ja Hollandi kaubandust tabas selle tulemusel tõsine šokk. Kuigi nimetatud teos kuulub turupsühholoogia klassikavaramusse, on seal avaldatud andmed kahtluse alla seatud. Mitmete kaasaja majandusteadlaste arvates ei olnud maania nii erakordne, kui Mackay on seda kirjeldanud. Nende väitel puudub piisav teave tollaste hindade kohta ja seega ei ole võimalik tõestada, et tulbimaania üldse aset leidis.[5][6][7]

Kuna andmed 1630. aastate majanduse kohta on piiratud ning suur osa neist pärineb kallutatud ja spekulatiivsetest allikatest, on tulbimaania uurimine keeruline.[8] Mõned tänapäeva majandusteadlased on püüdnud hindade tõusu ja langust selgitada ratsionaalsete põhjuste, mitte spekulatiivse maaniaga. Näiteks olid ka teised lilled (nt hüatsint) kohe pärast Euroopasse jõudmist väga kallid, kuid nende hind langes kiiresti. Hinnatõusu võisid põhjustada ka ootused, milleks andis alust parlamendi otsus, et ostu-müügilepinguid võis tühistada väikese leppetrahvi eest. See vähendas ostjate riske.

  1. Shiller, Robert J. Irrational Exuberance. 2nd edition. Princeton, Princeton University Press, 2005, p. 85.
  2. Kindleberger, Charles P.; Aliber, Robert Z. Manias, Panics and Crashes. A History of Financial Crises New York, John Wiley & Sons, 2005, p. 16.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega french3 on ilma tekstita.
  4. Mackay, Charles. Memoirs of Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds London, Richard Bentley, 1841. Chapter 3: Tulipomania.
  5. Goldgar, Anne. Tulipmania: money, honor, and knowledge in the Dutch golden age. Chicago, University of Chicago Press, 2007, pp. 5–6.
  6. Thompson, Earl. "The tulipmania: Fact or artifact?"Public Choice, 2007, 130 (1–2), p. 99.
  7. Kindleberger, Aliber, 2005, p. 115.
  8. Kuper, Simon. "Petal Power"Financial Times, 12.05.2007 (vaadatud 8.03.2017)

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy